Terve kooliaja unistasin moekunstnikuks saamisest. Joonistasin vist igal võimalikul hetkel. See unistus varises aga kokku pärast keskkooli lõpetamist, kui otsustasin siiski õppida teist eriala. Ehkki mina andsin toona alla, ei loobunud unistus ometi minust. Tuluke mu südames süttis taas, kui mu silmad peatusid saksa moeajakirja sirvides sõnal Strickdesignerin (kudumidisainer). Ütlesin endale: „Das will ich werden!“ („Selleks tahan saada!“)
Kõik järgnevad aastad on kulgenud õppides, teadmisi täiendades ja kogemusi kogudes. Kuidagi loomulikult on üks uks avanenud teise järel. Kui saan kududa, olen nii õnnelik! See ongi see, mida teha tahan – ise luua! Et mulle meeldib kordumatu ilu, valmistan juba aastaid peaaegu kogu oma garderoobi ise. Kindlasti on minu ainulaadsust taotlev looming ka tubli annuse jagu praktiline.
